Minu 4.ülesande reflektsioon.
Analüüsin Koolielu kogukonnas õppimist, kus õppijateks on täiskasvanud.
Õppimise käigus toimub ettenäitamine ja jäljendamine. Õppijad vaatavad õpetaja poolt loodud materjale ning tutvuvad tema loodud õppematerjalidega ning püüavad neile toetudes luua ka ise uue õppematerjali, mis on sarnane õpetaja omaga.
Kui õpilased on oma kodutööd esitanud, siis annab õpetaja tagasisidet ning õpilastel on võimalik õpetaja soovitusi arvesse võtta ja paranda oma tööd, et see vastaks õpetaja nõuetele.
Samas toimub ka vastastikune õpetamine, igal kogukonna liikmel on võimalik esitada küsimusi. Küsimused võivad tekkida seoses uue ülesande täitmisega, näiteks kui ei saada tööjuhendist aru või ei suudeta uue programmiga hakkama saada. Sooritatud ülesannete puhul antakse kaasõpilaste poolt tagasisidet, mis seostub ühiskirjutamisega, mille puhul tuleb kinni pidada tähtaegadest, sest vastasel juhul ei saa ka teised õpingutel osalejad minna edasi õppimisega.
Kursuse lõpuks on toimunud õpetaja ja õppija vahel vastastikune interaktsioon, mille käigus on saanud uusi teadmisi nii õppija kui õpetaja. Õppija on saanud uued meetodid, mida edaspidi oma töös kasutada. Õpetaja on saanud teadmise, mis toimis hästi, mis halvasti, et järgmisel õpetamise perioodil sellega arvestada, kuigi võib juhtuda, et sellest pole kasu, sest uue õppijad võivad olla hoopis uute nõudmistega ning neile ei sobi pakutud õppimismudel.
Refereerin K. Pata 7. loengu.
Õppimise käigus toimub ettenäitamine ja jäljendamine. Õppijad vaatavad õpetaja poolt loodud materjale ning tutvuvad tema loodud õppematerjalidega ning püüavad neile toetudes luua ka ise uue õppematerjali, mis on sarnane õpetaja omaga.
Kui õpilased on oma kodutööd esitanud, siis annab õpetaja tagasisidet ning õpilastel on võimalik õpetaja soovitusi arvesse võtta ja paranda oma tööd, et see vastaks õpetaja nõuetele.
Samas toimub ka vastastikune õpetamine, igal kogukonna liikmel on võimalik esitada küsimusi. Küsimused võivad tekkida seoses uue ülesande täitmisega, näiteks kui ei saada tööjuhendist aru või ei suudeta uue programmiga hakkama saada. Sooritatud ülesannete puhul antakse kaasõpilaste poolt tagasisidet, mis seostub ühiskirjutamisega, mille puhul tuleb kinni pidada tähtaegadest, sest vastasel juhul ei saa ka teised õpingutel osalejad minna edasi õppimisega.
Kursuse lõpuks on toimunud õpetaja ja õppija vahel vastastikune interaktsioon, mille käigus on saanud uusi teadmisi nii õppija kui õpetaja. Õppija on saanud uued meetodid, mida edaspidi oma töös kasutada. Õpetaja on saanud teadmise, mis toimis hästi, mis halvasti, et järgmisel õpetamise perioodil sellega arvestada, kuigi võib juhtuda, et sellest pole kasu, sest uue õppijad võivad olla hoopis uute nõudmistega ning neile ei sobi pakutud õppimismudel.
Refereerin K. Pata 7. loengu.
Toetamismudelid
Toetamise peamised mudelid on jäljendamine (modelling), treenimine (coaching) ja suunav juhendamine (scaffolding).
Ettenäitamine ja jäljendamine (Modeling). Õpetaja modelleerib õppimiskäitumisi õppijatele ja need jäljendavad tema käitumist, luues oma kontseptuaalse mudeli tegevustest, mida on vaja tulemuseni jõudmiseks läbi teha. Mudeldamise mõiste fookuses on õpetaja kui eksperdi käitumine.
Treenimine (Trainin, coaching) – selle käigus jagab õpetaja ka suunavaid vihjeid,
juhiseid ja annab tagasisidet tegevuse jäljendamise edukuse kohta, mis võimaldab õppijal muuta oma tegevust teadlikult õpetaja tegevuse sarnaseks.
Vastastikune õpetamine (reciprocal teaching) on mudel nelja strateegilise oskuse kujundamiseks ühise õppimise-õpetamise käigus: nendeks on küsimuste esitamine, kokkuvõtmine, oletuste tegemine ja selgitamine. Vastastikkuse õpetamise käigus kujuneb õppijatel uus kontseptuaalne mudel ülesandest.
Ühiskirjutamine (Procedural facilitation of writing) meetod toob sisse kirjutamisprotsessi ühise modelleerimise, planeerimise ja oma töö ülevaatamise etapid.
Kognitiivne õpipoiss (Cognitive apprenticeship) - meetod põhineb teadmiste dekontekstualiseerimises – need muudetakse rakendatavaks erinevates situatsioonides. Arendatakse õpilaste oskust kasutada ainealaseid teadmisi ja oskusteadmisi igapäevaelu kontekstis.
Toestav suunamine (Scaffolding) - fookuses on õppija ja õpetaja vastastikune interaktsioon ja ühiselt teadmiseni jõudmise koosloome protsess.
Sotsiaal-tehnilises süsteemis on toetuse andja rollis nii õpetaja kui ka õppijad, aga lisaks kujunevad neis õpisüsteemides ühistajul ja ühisteadmusel põhinevad toetamise viisid, mis on õppija poolt mõjutatavad (akumuleeruvad läbi õppijate tegevuste) ja millele õppija end pidevalt kohandab.
Õpisüsteemides peaks kujundama toetuseelemendid, mis suunaks õppija kognitiivsete ja metakognitiivsete tegevuste järjekorda (K.Pata loeng 7).
Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar