Refleksioon 6: Kirjelda, kuidas võiks täiskasvanute õppimise hindamist ja akrediteerimist korraldada enesejuhitud, elukestvas õppes tööl.
Inimesed õpivad terve elu jooksul olenemata sellest, kas seda teadvustatakse endale või mitte, sest tihti toimub õppimine meile märkamatult. Kui meie vanavanemad said teadmisi raamatutest, siis tänapäeval toimub õppimine pigem virtuaalses õpikeskkonnas ning tihti nii, et õpingutel osalejad ei ole üksteist näinud, mis oli varem mõeldamatu, sest õppimine toimus õpetajalt õpilasele reaalajas ja kindlas kohas. Tänapäevane lähenemine õppimisele meeldib kindlasti osadele õppuritele, sest iga õppija saab ise valida aja ja koha, kus ja millal uusi teadmisi omandada, aga paljude jaoks ei ole selline tegevus piisavalt motiveeriv ning seega luuakse ise kaasõppuritega kontakte ja hakatakse suhtlema. Seega tuleb välja teine oluline aspekt, et parem on õppida nii, et õppijad moodustaksid õpipartnerluse mõne teise iseseisva õppijaga. Õpipartnerid jälgivad teineteise õpitegevusi lähtuvalt õpikontraktist. Õpikontraktis määratleb õppija oma eesmärgid, saavutamise viisid ja hindamise.
Enesejuhitud õppimine
Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) - Kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne. (K. Pata 2014).
Õppiv organisatsioon
Õppiva organisatsiooni iseloomustamiseks on õppimine, muutumine ja parendamine.
Organisatsioonis peab olema loodud hea keskkond õppimiseks:
• kõiki töötajaid julgustatakse õppima ja jagama õpitut teiste töötajatega;
• organisastiooni seisukohast on määratletud, mis vajab õppimist;
• õppimine on hinnatud ja tasustatud;
• organisatsioon ise kaasab töötajaid pidevalt õppimisele (K.Pata 2014).
Kui mõelda siinkohal mõne organisatsiooni peale, siis on tihti nii, et osad töötajad käivad pidevalt koolitustel, aga teadmisi ei anna nad edasi. Samas võib olla palju selliseid töötajaid, kes õpivad iseseisvalt ning jagavad oma teadmisi edasi ka kolleegidele. Koolides on samuti nii, et seni kui kehtisid veel õpetaja järgud, siis oli neid, kes kontrollisid, et kõik punktid oleksid dokumentidega tõestatud, aga sisulist väärtust neil polnud. Seega võis tihti juhtuda nii, et kes oli usin bürokraat saigi oma järgu kätte, aga see kes oleks tegelikkuses väärinud seda, loobus sellest, sest ei pidanud vajalikuks oma väärtust dokumentidega tõestada, vaid pigem kulutas selle aja uute teadmiste omandamisele ning seejärel jagas neid õpilastele.
Väga hea võimalus nii õpilastele, kui täiskasvanutele õppimisprotsessi loomiseks ning jälgimiseks on e-portfoolio, milles saab pidevalt teha muudatusi ning täiendusi. Samuti annab see võimaluse avaldada oma teadmisi ja oskusi, mida ei peaks ilmtingimata just hindama, võib ju anda ka hinnangu ning alati on võimalus juhtida tähelepanu sellele, mida võiks ümber teha ja paremaks muuta. Seega, kui just peab hindama, siis võiks see olla kujundav hindamine, mille käigus saab oma tööd muuta järjest paremaks.
E-portfoolio
Helen Barrett (2000) on defineerinud e-portfoolio loomise viis sammu:
1. Määratle e-portfoolio eesmärgid, vajadused, sihtrühm, sisu
2. Loo portfoolio baas - kogu teadmusobjekte, mis esitlevad su tööd ja professionaalset arengut, vaata ja hinda neid objekte ning vali neist sobivaimad oma portfoolio esitluse jaoks
3. Reflekteeri regulaarselt - oma õppimisprotsessi, selle tulemuste ja nende tõendamise üle. Võrdle varasemaid refleksioone oma uute õpiväljunditega ning sea tulevikuks juba uusi eesmärke.
4. Jaga oma portfooliot - levita oma e-portfooliot oma sotsiaalse võrgustiku seas, näita mentorile, tööandjale. Vastu saadud tagasiside põhjal ning värskelt omandatud teadmiste põhjal tee muudatusi seal kus vaja.
5. Avalikusta oma esitluste portfoolio - esitle valitud sihtrühmale oma portfoolio abil oma saavutusi, arengut ja pädevusi (Mart Laanpere, Kairit Tammets).
Koolituskursustel praktikaportfooliotega õppimine võimaldaks sama portfooliot hiljem kasutada õppimisvahendina päris tööd tehes ja ka teistele nõu andes. Nii saab ühelt poolt valideerida ekspertide soovitatud meetodeid praktikas, jagada õpitut töö käigus ja muuta tagasiside kaudu ka koolituse sisu reaalsele praktikale kohasemaks (K. Pata 2014).
Kasutatud allikad:
Mart Laanpere, Kairit Tammets. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod.
Kai Pata. Loeng 6.
Link ülesande püstitusele:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar