Seitsmes ülesanne: Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused

Refleksioon 7. Kasutades oma refleksiooni 4 (sa kirjeldasid sulle tuttavat õpikogukonda – milliseid õppimisega seotud interaktsioone õppimise käigus esineb), arutle, millised interaktsioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina.

Minu 4.ülesande reflektsioon.

Analüüsin Koolielu kogukonnas õppimist, kus õppijateks on täiskasvanud.
Õppimise käigus toimub ettenäitamine ja jäljendamine. Õppijad vaatavad õpetaja poolt loodud materjale ning tutvuvad tema loodud õppematerjalidega ning püüavad neile toetudes luua ka ise uue õppematerjali, mis on sarnane õpetaja omaga.
Kui õpilased on oma kodutööd esitanud, siis annab õpetaja tagasisidet ning õpilastel on võimalik õpetaja soovitusi arvesse võtta ja paranda oma tööd, et see vastaks õpetaja nõuetele.
Samas toimub ka vastastikune õpetamine, igal kogukonna liikmel on võimalik esitada küsimusi. Küsimused võivad tekkida seoses uue ülesande täitmisega, näiteks kui ei saada tööjuhendist aru või ei suudeta uue programmiga hakkama saada. Sooritatud ülesannete puhul antakse kaasõpilaste poolt tagasisidet, mis seostub ühiskirjutamisega, mille puhul tuleb kinni pidada tähtaegadest, sest vastasel juhul ei saa ka teised õpingutel osalejad minna edasi õppimisega.
Kursuse lõpuks on toimunud õpetaja ja õppija vahel vastastikune interaktsioon, mille käigus on saanud uusi teadmisi nii õppija kui õpetaja. Õppija on saanud uued meetodid, mida edaspidi oma töös kasutada. Õpetaja on saanud teadmise, mis toimis hästi, mis halvasti, et järgmisel õpetamise perioodil sellega arvestada, kuigi võib juhtuda, et sellest pole kasu, sest uue õppijad võivad olla hoopis uute nõudmistega ning neile ei sobi pakutud õppimismudel.

Refereerin K. Pata 7. loengu.

Toetamismudelid

Toetamise peamised mudelid on jäljendamine (modelling), treenimine (coaching) ja suunav juhendamine (scaffolding).

Ettenäitamine ja jäljendamine (Modeling). Õpetaja modelleerib õppimiskäitumisi õppijatele ja need jäljendavad tema käitumist, luues oma kontseptuaalse mudeli tegevustest, mida on vaja tulemuseni jõudmiseks läbi teha. Mudeldamise mõiste fookuses on õpetaja kui eksperdi käitumine.

Treenimine (Trainin, coaching) – selle käigus jagab õpetaja ka suunavaid vihjeid, 

juhiseid ja annab tagasisidet tegevuse jäljendamise edukuse kohta, mis võimaldab õppijal muuta oma tegevust teadlikult õpetaja tegevuse sarnaseks.

Vastastikune õpetamine (reciprocal teaching) on mudel nelja strateegilise oskuse kujundamiseks ühise õppimise-õpetamise käigus: nendeks on küsimuste esitamine, kokkuvõtmine, oletuste tegemine ja selgitamine. Vastastikkuse õpetamise käigus kujuneb õppijatel uus kontseptuaalne mudel ülesandest.

Ühiskirjutamine (Procedural facilitation of writing) meetod toob sisse kirjutamisprotsessi ühise modelleerimise, planeerimise ja oma töö ülevaatamise etapid.

Kognitiivne õpipoiss (Cognitive apprenticeship) - meetod põhineb teadmiste dekontekstualiseerimises – need muudetakse rakendatavaks erinevates situatsioonides. Arendatakse õpilaste oskust kasutada ainealaseid teadmisi ja oskusteadmisi igapäevaelu kontekstis.

Toestav suunamine (Scaffolding) - fookuses on õppija ja õpetaja vastastikune interaktsioon ja ühiselt teadmiseni jõudmise koosloome protsess.

Sotsiaal-tehnilises süsteemis on toetuse andja rollis nii õpetaja kui ka õppijad, aga lisaks kujunevad neis õpisüsteemides ühistajul ja ühisteadmusel põhinevad toetamise viisid, mis on õppija poolt mõjutatavad (akumuleeruvad läbi õppijate tegevuste) ja millele õppija end pidevalt kohandab.

Õpisüsteemides peaks kujundama toetuseelemendid, mis suunaks õppija kognitiivsete ja metakognitiivsete tegevuste järjekorda (K.Pata loeng 7).

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf

Kuues ülesanne: enesejuhitud õppimine, mitteformaalne õppimine tööl ja organisatsiooni õppimine.

Refleksioon 6: Kirjelda, kuidas võiks täiskasvanute õppimise hindamist ja akrediteerimist korraldada enesejuhitud, elukestvas õppes tööl.

Inimesed õpivad terve elu jooksul olenemata sellest, kas seda teadvustatakse endale või mitte, sest tihti toimub õppimine meile märkamatult. Kui meie vanavanemad said teadmisi raamatutest, siis tänapäeval toimub õppimine pigem virtuaalses õpikeskkonnas ning tihti nii, et õpingutel osalejad ei ole üksteist näinud, mis oli varem mõeldamatu, sest õppimine toimus õpetajalt õpilasele reaalajas ja kindlas kohas. Tänapäevane lähenemine õppimisele meeldib kindlasti osadele õppuritele, sest iga õppija saab ise valida aja ja koha, kus ja millal uusi teadmisi omandada, aga paljude jaoks ei ole selline tegevus piisavalt motiveeriv ning seega luuakse ise kaasõppuritega kontakte ja hakatakse suhtlema. Seega tuleb välja teine oluline aspekt, et parem on õppida nii, et õppijad moodustaksid õpipartnerluse mõne teise iseseisva õppijaga. Õpipartnerid jälgivad teineteise õpitegevusi lähtuvalt õpikontraktist. Õpikontraktis määratleb õppija oma eesmärgid, saavutamise viisid ja hindamise.

Enesejuhitud õppimine

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) - Kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne. (K. Pata 2014).

Õppiv organisatsioon

Õppiva organisatsiooni iseloomustamiseks on õppimine, muutumine ja parendamine.

Organisatsioonis peab olema loodud hea keskkond õppimiseks: 

• kõiki töötajaid julgustatakse õppima ja jagama õpitut teiste töötajatega; 

• organisastiooni seisukohast on määratletud, mis vajab õppimist;

• õppimine on hinnatud ja tasustatud; 

• organisatsioon ise kaasab töötajaid pidevalt õppimisele (K.Pata 2014).

Kui mõelda siinkohal mõne organisatsiooni peale, siis on tihti nii, et osad töötajad käivad pidevalt koolitustel, aga teadmisi ei anna nad edasi. Samas võib olla palju selliseid töötajaid, kes õpivad iseseisvalt ning jagavad oma teadmisi edasi ka kolleegidele. Koolides on samuti nii, et seni kui kehtisid veel õpetaja järgud, siis oli neid, kes kontrollisid, et kõik punktid oleksid dokumentidega tõestatud, aga sisulist väärtust neil polnud. Seega võis tihti juhtuda nii, et kes oli usin bürokraat saigi oma järgu kätte, aga see kes oleks tegelikkuses väärinud seda, loobus sellest, sest ei pidanud vajalikuks oma väärtust dokumentidega tõestada, vaid pigem kulutas selle aja uute teadmiste omandamisele ning seejärel jagas neid õpilastele.

Väga hea võimalus nii õpilastele, kui täiskasvanutele õppimisprotsessi loomiseks ning jälgimiseks on e-portfoolio, milles saab pidevalt teha muudatusi ning täiendusi. Samuti annab see võimaluse avaldada oma teadmisi ja oskusi, mida ei peaks ilmtingimata just hindama, võib ju anda ka hinnangu ning alati on võimalus juhtida tähelepanu sellele, mida võiks ümber teha ja paremaks muuta. Seega, kui just peab hindama, siis võiks see olla kujundav hindamine, mille käigus saab oma tööd muuta järjest paremaks.

E-portfoolio

Helen Barrett (2000) on defineerinud e-portfoolio loomise viis sammu:

1. Määratle e-portfoolio eesmärgid, vajadused, sihtrühm, sisu

2. Loo portfoolio baas - kogu teadmusobjekte, mis esitlevad su tööd ja professionaalset arengut, vaata ja hinda neid objekte ning vali neist sobivaimad oma portfoolio esitluse jaoks

3. Reflekteeri regulaarselt - oma õppimisprotsessi, selle tulemuste ja nende tõendamise üle. Võrdle varasemaid refleksioone oma uute õpiväljunditega ning sea tulevikuks juba uusi eesmärke.

4. Jaga oma portfooliot - levita oma e-portfooliot oma sotsiaalse võrgustiku seas, näita mentorile, tööandjale. Vastu saadud tagasiside põhjal ning värskelt omandatud teadmiste põhjal tee muudatusi seal kus vaja.

5. Avalikusta oma esitluste portfoolio - esitle valitud sihtrühmale oma portfoolio abil oma saavutusi, arengut ja pädevusi (Mart Laanpere, Kairit Tammets). 

Koolituskursustel praktikaportfooliotega õppimine võimaldaks sama portfooliot hiljem kasutada õppimisvahendina päris tööd tehes ja ka teistele nõu andes. Nii saab ühelt poolt valideerida ekspertide soovitatud meetodeid praktikas, jagada õpitut töö käigus ja muuta tagasiside kaudu ka koolituse sisu reaalsele praktikale kohasemaks (K. Pata 2014).

Kasutatud allikad:

Mart Laanpere, Kairit Tammets. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod.

http://htk.tlu.ee/tiigriope/index.php?title=%C3%95petajate_kogukonnad_ja_portfooliod 

Kai Pata. Loeng 6.

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf

Link ülesande püstitusele:

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf

Viies ülesanne: õpiökosüsteemid ja neis toimuv kehakogemuslik ja hajutatud tunnetus

Refleksioon 5: Arutle õpiökosüsteemi printsiipe arvestades, millise lähenemisviisi võiks võtta teise generatsiooni e-õpikud Eestis. Kommenteeri ka ühe kaasõppija samateemalist postitust!

Teise generatsiooni e-õpikud peaksid olema sellised, milles iga õppija ja iga õpetaja toob õpisituatsiooni kaasa oma kogemused ja eesmärgid ning neid jagades tekivad uued ja huvitavad õpikeskonnad, kus toimuvad arutelud ning millega saavad liituda teemast huvitatud uued õppijad, kes toovad õppeprotsessi uusi ideid ja vahendeid, mida saaks õppimseks kasutada.

K. Pata: "Õpiökosüsteemis rakendatakse keskkonna-indiviidi interaktsiooni: e-raamatuid, mis saavad valmis õppimise lõpuks läbi õppijate panuse; õpitegevusse kaasatakse oma vahendis kasutatavad rakendused, mis võimaldavad igal ajal ja igal pool ning liitreaalsuses õppimist."

Seega toimub õppimine ühiselt ning esialgne õpetaja poolt planeeritud õpitulemus võib õppimise käigus muutuda ja saada sootuks uue lähenemise. Õppetöö toimub klassis või väljaspool klassi: individuaalselt, rühmatööna, kollektiivselt õppides, arutledes, erinevatest keskkondadest uut teadmiste hankimisega ja teistele edastamisega, mille tulemusel luuakse uut teadmust.

K. Pata " Õpikeskkonnas soositakse hajutatud tunnetusel põhinevaid õpikogemusi: õppimist võimaldavate juhuste otsimist, teistega jagamist ja ärakasutamist uute õppimisvõimaluste loomiseks, aga ka õppimist kogukonna õpimustritele kohandudes." 

Seega kokkuvõtteks võib öelda, et järjest enam liigume selles suunas, et praegu koolides olevad õpikud ja töövihikud jäävad tänases interaktiiveses ühiskonnas õpilastele igavaks ning vahel isegi mõistmatuks. Rohkem oleks vaja selliseid õppematerjale, kus õpilane peab ise jõudma uut teadmisteni ning tal tekiksid õppimise käigus küsimused, millele saaks ta vastused klassikaaslastelt või õpetajalt. Samuti meeldiksid õpilastele sellised kodutööd, mida saaks teha erinevate tehnoloogiate abil: arvuti, nutiseadmed jne.

Kasutatud allikas:

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng5.pdf

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.wordpress.com/2014/02/22/neljas-ulesanne/

Neljas ülesanne

Kirjelda ühte sulle tuttavat õpikogukonda õpianalüütika seisukohast – milliseid õppimisega seotud andmeid õppimise ja interaktsiooni käigus tekib?

Õpikeskkonnad, kuhu paljud kogukonnaliikmed talletavad oma õpetamiskogemusi, loovad head võimalused oma kogukonna ‘nägu’ paremini visualiseerida ja analüüsida ning sellest teadlikuks saada. Seda on õpetajal vaja nii eneseplaneerimisel teistest juhindumiseks kui ka oma võrgustiku liikmetele oma kogukonna eesmärke esindades ja praktikaid tutvustades.
Mudeli üheks oluliseks aspektiks on, et kogukonnateadmus on alati muutumises läbi iga kogukonnaliikme tegevuse – tema loodud ja teistega jagatud õpetamismetoodikad, tema arvamused ja reflektsioonid loovad pidevalt seda, mida me tunneme kogukonna teadmusena ning tema identiteedina. Selle kes on hea õpetaja ja mida ta peaks oskama, määravad ära õpetajad ise ning muudavad ‘normiks’ tehnoloogiliselt toetatud kogukonnas (K. Pata loeng 4).

Kuulun mitmesse Koolielu kogukonda, aga ainult senikaua kui on kestnud koolitus. Selles kogukonnas juhib õppimist põhiliselt selle looja, kes pakub välja ülesandeid, milles peavad liikmed kommenteerima või andma tagasisidet õpitu kohta või analüüsides kaasõppijate töid. Loomulikult saavad aktiivsemad liikmed kommenteerida, küsida, jagada arvamust, kui selleks tekib soov.
Veel olen ma Facebook`is erinevate kogukondade liige, millest osad on kinnised, st keegi kogukonnast peab rahuldama sinu taotlused, et saaksid liikmeks. Põhiliselt toimub sellistes kogukondades teadmuse loomine nii, et jagatakse enda teadmisi teistega ning liikmed saavad seda omakorda rakendada enda töös jagades seda kolleegidega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik inimesed, kes osalevad mingis kogukonnas loovad pidevalt kogukonna teadmust.




Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.wordpress.com/kursuse-uued-teemad/4-jagatud-tajumine-oppimisteooriad-ja-haridustehnoloogilised-rakendused/