Kahaksas ülesanne: Tehnoloogia kui muutuste kujundaja

Refleksioon : Arutle, milliseid uusi innovatiivseid ideid said kursuse teemadest ja kirjelda, mida teeksid, et üks neist oleks sinu tööpaigas laiemalt rakendatav.

Mulle meeldis väga esimene teema, kus pidime kirja panema õppimismetafoorid. Selle teema postitusi lugedes sain teada väga huvitavaid vanasõnu ja metafoore, mis seonduvad õppimisega ning mille peale pole ma kunagi mõelnud, aga kui lugesin, siis olin meeldivalt üllatunud, milliseid huvitavaid lahendusi olid kursusekaaslased välja pakkunud.

Kursuse teemadest pakkusid mulle enam huvi e-õpikud, enesejuhitud õppimine, mitteformaalne õppimine tööl, organisatsiooni õppimine. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik teemad olid huvitavad ning iga kord sain teda midagi uut, mida saan kasutada edaspidi oma töös.

Arvan, et meie koolis toimib praegu organisatsiooniline innovatsioon, mille käigus püüame rohkem kasutada tehnoloogiat ning kasutusele võtta uusi veebipõhiseid võimalusi.

Praegu on meil töökohas kasutusel kooli server, kuhu saab üles laadida dokumente, mida kõik töötajad saavad lugeda ja vajadusel on võimalus ka ise sinna dokumente lisada. Veel on meil kasutusel GoogleDrive kuhu oleme samuti ühisdokumente loonud, et neid koos täiendada. Järgmiseks uuenduseke meie koolis on Microsoft Office tarkvaralt üleminek vabavaralise Libre Office`le. Veel loodame kasutusele võtta rohkem veebipõhiseid testide loomise programme, et selle arvelt hoida kokku paberit. Õpetajate seas on ka neid, kes loovad õppematerjale ning hoiavad neid pilveteenustes, jagades neid selle kaudu õpilastele. Algklassiõpetajatele on Koolibri kirjastuse poolt välja antud DVD eesti keele ja loodusõpetuse õpiku ja töövihiku näol. Kahjuks on need pigem sellised kontrollmaterjalid, st töövihiku ülesannete vastused saab teada, kui klikata vastuse kohal. Praeguseks on Koolibri edasi arenenud ning pakub juba iPad`ile digiõpikuid, aga kahjuks ei ole meie koolis iPad`e, seega ei saa me neid kasutada.

Ise loodan edaspidi rohkem teada saada e-õpikute kohta ning püüan luua ka mõned huvitavate e-õppematerjalidega kogumikud, mille puhul saaks kasutada uurimislikku õpet, et üllatada enda klassi õpilasi.

Leian, et kui kool tahab kasutusele võtta rohkem tehnoloogiat, siis peab koolis töötama haridustehnoloog, kes on ise innustunud uutest töövahenditest ning soovib, et ka kolleegid hakkaksid neid kasutama.

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng8.pdf

Seitsmes ülesanne: Õppimise toetamine: teooriad ja haridustehnoloogilised rakendused

Refleksioon 7. Kasutades oma refleksiooni 4 (sa kirjeldasid sulle tuttavat õpikogukonda – milliseid õppimisega seotud interaktsioone õppimise käigus esineb), arutle, millised interaktsioonid on selles õpikogukonnas käsitletavad toetuselemendina.

Minu 4.ülesande reflektsioon.

Analüüsin Koolielu kogukonnas õppimist, kus õppijateks on täiskasvanud.
Õppimise käigus toimub ettenäitamine ja jäljendamine. Õppijad vaatavad õpetaja poolt loodud materjale ning tutvuvad tema loodud õppematerjalidega ning püüavad neile toetudes luua ka ise uue õppematerjali, mis on sarnane õpetaja omaga.
Kui õpilased on oma kodutööd esitanud, siis annab õpetaja tagasisidet ning õpilastel on võimalik õpetaja soovitusi arvesse võtta ja paranda oma tööd, et see vastaks õpetaja nõuetele.
Samas toimub ka vastastikune õpetamine, igal kogukonna liikmel on võimalik esitada küsimusi. Küsimused võivad tekkida seoses uue ülesande täitmisega, näiteks kui ei saada tööjuhendist aru või ei suudeta uue programmiga hakkama saada. Sooritatud ülesannete puhul antakse kaasõpilaste poolt tagasisidet, mis seostub ühiskirjutamisega, mille puhul tuleb kinni pidada tähtaegadest, sest vastasel juhul ei saa ka teised õpingutel osalejad minna edasi õppimisega.
Kursuse lõpuks on toimunud õpetaja ja õppija vahel vastastikune interaktsioon, mille käigus on saanud uusi teadmisi nii õppija kui õpetaja. Õppija on saanud uued meetodid, mida edaspidi oma töös kasutada. Õpetaja on saanud teadmise, mis toimis hästi, mis halvasti, et järgmisel õpetamise perioodil sellega arvestada, kuigi võib juhtuda, et sellest pole kasu, sest uue õppijad võivad olla hoopis uute nõudmistega ning neile ei sobi pakutud õppimismudel.

Refereerin K. Pata 7. loengu.

Toetamismudelid

Toetamise peamised mudelid on jäljendamine (modelling), treenimine (coaching) ja suunav juhendamine (scaffolding).

Ettenäitamine ja jäljendamine (Modeling). Õpetaja modelleerib õppimiskäitumisi õppijatele ja need jäljendavad tema käitumist, luues oma kontseptuaalse mudeli tegevustest, mida on vaja tulemuseni jõudmiseks läbi teha. Mudeldamise mõiste fookuses on õpetaja kui eksperdi käitumine.

Treenimine (Trainin, coaching) – selle käigus jagab õpetaja ka suunavaid vihjeid, 

juhiseid ja annab tagasisidet tegevuse jäljendamise edukuse kohta, mis võimaldab õppijal muuta oma tegevust teadlikult õpetaja tegevuse sarnaseks.

Vastastikune õpetamine (reciprocal teaching) on mudel nelja strateegilise oskuse kujundamiseks ühise õppimise-õpetamise käigus: nendeks on küsimuste esitamine, kokkuvõtmine, oletuste tegemine ja selgitamine. Vastastikkuse õpetamise käigus kujuneb õppijatel uus kontseptuaalne mudel ülesandest.

Ühiskirjutamine (Procedural facilitation of writing) meetod toob sisse kirjutamisprotsessi ühise modelleerimise, planeerimise ja oma töö ülevaatamise etapid.

Kognitiivne õpipoiss (Cognitive apprenticeship) - meetod põhineb teadmiste dekontekstualiseerimises – need muudetakse rakendatavaks erinevates situatsioonides. Arendatakse õpilaste oskust kasutada ainealaseid teadmisi ja oskusteadmisi igapäevaelu kontekstis.

Toestav suunamine (Scaffolding) - fookuses on õppija ja õpetaja vastastikune interaktsioon ja ühiselt teadmiseni jõudmise koosloome protsess.

Sotsiaal-tehnilises süsteemis on toetuse andja rollis nii õpetaja kui ka õppijad, aga lisaks kujunevad neis õpisüsteemides ühistajul ja ühisteadmusel põhinevad toetamise viisid, mis on õppija poolt mõjutatavad (akumuleeruvad läbi õppijate tegevuste) ja millele õppija end pidevalt kohandab.

Õpisüsteemides peaks kujundama toetuseelemendid, mis suunaks õppija kognitiivsete ja metakognitiivsete tegevuste järjekorda (K.Pata loeng 7).

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng7.pdf

Kuues ülesanne: enesejuhitud õppimine, mitteformaalne õppimine tööl ja organisatsiooni õppimine.

Refleksioon 6: Kirjelda, kuidas võiks täiskasvanute õppimise hindamist ja akrediteerimist korraldada enesejuhitud, elukestvas õppes tööl.

Inimesed õpivad terve elu jooksul olenemata sellest, kas seda teadvustatakse endale või mitte, sest tihti toimub õppimine meile märkamatult. Kui meie vanavanemad said teadmisi raamatutest, siis tänapäeval toimub õppimine pigem virtuaalses õpikeskkonnas ning tihti nii, et õpingutel osalejad ei ole üksteist näinud, mis oli varem mõeldamatu, sest õppimine toimus õpetajalt õpilasele reaalajas ja kindlas kohas. Tänapäevane lähenemine õppimisele meeldib kindlasti osadele õppuritele, sest iga õppija saab ise valida aja ja koha, kus ja millal uusi teadmisi omandada, aga paljude jaoks ei ole selline tegevus piisavalt motiveeriv ning seega luuakse ise kaasõppuritega kontakte ja hakatakse suhtlema. Seega tuleb välja teine oluline aspekt, et parem on õppida nii, et õppijad moodustaksid õpipartnerluse mõne teise iseseisva õppijaga. Õpipartnerid jälgivad teineteise õpitegevusi lähtuvalt õpikontraktist. Õpikontraktis määratleb õppija oma eesmärgid, saavutamise viisid ja hindamise.

Enesejuhitud õppimine

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning) - Kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne. (K. Pata 2014).

Õppiv organisatsioon

Õppiva organisatsiooni iseloomustamiseks on õppimine, muutumine ja parendamine.

Organisatsioonis peab olema loodud hea keskkond õppimiseks: 

• kõiki töötajaid julgustatakse õppima ja jagama õpitut teiste töötajatega; 

• organisastiooni seisukohast on määratletud, mis vajab õppimist;

• õppimine on hinnatud ja tasustatud; 

• organisatsioon ise kaasab töötajaid pidevalt õppimisele (K.Pata 2014).

Kui mõelda siinkohal mõne organisatsiooni peale, siis on tihti nii, et osad töötajad käivad pidevalt koolitustel, aga teadmisi ei anna nad edasi. Samas võib olla palju selliseid töötajaid, kes õpivad iseseisvalt ning jagavad oma teadmisi edasi ka kolleegidele. Koolides on samuti nii, et seni kui kehtisid veel õpetaja järgud, siis oli neid, kes kontrollisid, et kõik punktid oleksid dokumentidega tõestatud, aga sisulist väärtust neil polnud. Seega võis tihti juhtuda nii, et kes oli usin bürokraat saigi oma järgu kätte, aga see kes oleks tegelikkuses väärinud seda, loobus sellest, sest ei pidanud vajalikuks oma väärtust dokumentidega tõestada, vaid pigem kulutas selle aja uute teadmiste omandamisele ning seejärel jagas neid õpilastele.

Väga hea võimalus nii õpilastele, kui täiskasvanutele õppimisprotsessi loomiseks ning jälgimiseks on e-portfoolio, milles saab pidevalt teha muudatusi ning täiendusi. Samuti annab see võimaluse avaldada oma teadmisi ja oskusi, mida ei peaks ilmtingimata just hindama, võib ju anda ka hinnangu ning alati on võimalus juhtida tähelepanu sellele, mida võiks ümber teha ja paremaks muuta. Seega, kui just peab hindama, siis võiks see olla kujundav hindamine, mille käigus saab oma tööd muuta järjest paremaks.

E-portfoolio

Helen Barrett (2000) on defineerinud e-portfoolio loomise viis sammu:

1. Määratle e-portfoolio eesmärgid, vajadused, sihtrühm, sisu

2. Loo portfoolio baas - kogu teadmusobjekte, mis esitlevad su tööd ja professionaalset arengut, vaata ja hinda neid objekte ning vali neist sobivaimad oma portfoolio esitluse jaoks

3. Reflekteeri regulaarselt - oma õppimisprotsessi, selle tulemuste ja nende tõendamise üle. Võrdle varasemaid refleksioone oma uute õpiväljunditega ning sea tulevikuks juba uusi eesmärke.

4. Jaga oma portfooliot - levita oma e-portfooliot oma sotsiaalse võrgustiku seas, näita mentorile, tööandjale. Vastu saadud tagasiside põhjal ning värskelt omandatud teadmiste põhjal tee muudatusi seal kus vaja.

5. Avalikusta oma esitluste portfoolio - esitle valitud sihtrühmale oma portfoolio abil oma saavutusi, arengut ja pädevusi (Mart Laanpere, Kairit Tammets). 

Koolituskursustel praktikaportfooliotega õppimine võimaldaks sama portfooliot hiljem kasutada õppimisvahendina päris tööd tehes ja ka teistele nõu andes. Nii saab ühelt poolt valideerida ekspertide soovitatud meetodeid praktikas, jagada õpitut töö käigus ja muuta tagasiside kaudu ka koolituse sisu reaalsele praktikale kohasemaks (K. Pata 2014).

Kasutatud allikad:

Mart Laanpere, Kairit Tammets. Õpetajate kogukonnad ja portfooliod.

http://htk.tlu.ee/tiigriope/index.php?title=%C3%95petajate_kogukonnad_ja_portfooliod 

Kai Pata. Loeng 6.

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf

Link ülesande püstitusele:

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng6.pdf

Viies ülesanne: õpiökosüsteemid ja neis toimuv kehakogemuslik ja hajutatud tunnetus

Refleksioon 5: Arutle õpiökosüsteemi printsiipe arvestades, millise lähenemisviisi võiks võtta teise generatsiooni e-õpikud Eestis. Kommenteeri ka ühe kaasõppija samateemalist postitust!

Teise generatsiooni e-õpikud peaksid olema sellised, milles iga õppija ja iga õpetaja toob õpisituatsiooni kaasa oma kogemused ja eesmärgid ning neid jagades tekivad uued ja huvitavad õpikeskonnad, kus toimuvad arutelud ning millega saavad liituda teemast huvitatud uued õppijad, kes toovad õppeprotsessi uusi ideid ja vahendeid, mida saaks õppimseks kasutada.

K. Pata: "Õpiökosüsteemis rakendatakse keskkonna-indiviidi interaktsiooni: e-raamatuid, mis saavad valmis õppimise lõpuks läbi õppijate panuse; õpitegevusse kaasatakse oma vahendis kasutatavad rakendused, mis võimaldavad igal ajal ja igal pool ning liitreaalsuses õppimist."

Seega toimub õppimine ühiselt ning esialgne õpetaja poolt planeeritud õpitulemus võib õppimise käigus muutuda ja saada sootuks uue lähenemise. Õppetöö toimub klassis või väljaspool klassi: individuaalselt, rühmatööna, kollektiivselt õppides, arutledes, erinevatest keskkondadest uut teadmiste hankimisega ja teistele edastamisega, mille tulemusel luuakse uut teadmust.

K. Pata " Õpikeskkonnas soositakse hajutatud tunnetusel põhinevaid õpikogemusi: õppimist võimaldavate juhuste otsimist, teistega jagamist ja ärakasutamist uute õppimisvõimaluste loomiseks, aga ka õppimist kogukonna õpimustritele kohandudes." 

Seega kokkuvõtteks võib öelda, et järjest enam liigume selles suunas, et praegu koolides olevad õpikud ja töövihikud jäävad tänases interaktiiveses ühiskonnas õpilastele igavaks ning vahel isegi mõistmatuks. Rohkem oleks vaja selliseid õppematerjale, kus õpilane peab ise jõudma uut teadmisteni ning tal tekiksid õppimise käigus küsimused, millele saaks ta vastused klassikaaslastelt või õpetajalt. Samuti meeldiksid õpilastele sellised kodutööd, mida saaks teha erinevate tehnoloogiate abil: arvuti, nutiseadmed jne.

Kasutatud allikas:

http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/loeng5.pdf

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.wordpress.com/2014/02/22/neljas-ulesanne/

Neljas ülesanne

Kirjelda ühte sulle tuttavat õpikogukonda õpianalüütika seisukohast – milliseid õppimisega seotud andmeid õppimise ja interaktsiooni käigus tekib?

Õpikeskkonnad, kuhu paljud kogukonnaliikmed talletavad oma õpetamiskogemusi, loovad head võimalused oma kogukonna ‘nägu’ paremini visualiseerida ja analüüsida ning sellest teadlikuks saada. Seda on õpetajal vaja nii eneseplaneerimisel teistest juhindumiseks kui ka oma võrgustiku liikmetele oma kogukonna eesmärke esindades ja praktikaid tutvustades.
Mudeli üheks oluliseks aspektiks on, et kogukonnateadmus on alati muutumises läbi iga kogukonnaliikme tegevuse – tema loodud ja teistega jagatud õpetamismetoodikad, tema arvamused ja reflektsioonid loovad pidevalt seda, mida me tunneme kogukonna teadmusena ning tema identiteedina. Selle kes on hea õpetaja ja mida ta peaks oskama, määravad ära õpetajad ise ning muudavad ‘normiks’ tehnoloogiliselt toetatud kogukonnas (K. Pata loeng 4).

Kuulun mitmesse Koolielu kogukonda, aga ainult senikaua kui on kestnud koolitus. Selles kogukonnas juhib õppimist põhiliselt selle looja, kes pakub välja ülesandeid, milles peavad liikmed kommenteerima või andma tagasisidet õpitu kohta või analüüsides kaasõppijate töid. Loomulikult saavad aktiivsemad liikmed kommenteerida, küsida, jagada arvamust, kui selleks tekib soov.
Veel olen ma Facebook`is erinevate kogukondade liige, millest osad on kinnised, st keegi kogukonnast peab rahuldama sinu taotlused, et saaksid liikmeks. Põhiliselt toimub sellistes kogukondades teadmuse loomine nii, et jagatakse enda teadmisi teistega ning liikmed saavad seda omakorda rakendada enda töös jagades seda kolleegidega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik inimesed, kes osalevad mingis kogukonnas loovad pidevalt kogukonna teadmust.




Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.wordpress.com/kursuse-uued-teemad/4-jagatud-tajumine-oppimisteooriad-ja-haridustehnoloogilised-rakendused/

Kolmas ülesanne

Refleksioon3: Too üks näide, kuidas viiksid läbi uurimuslikku õpet haridustehnoloogiaga. Kommenteeri ka ühe kaasõppija samateemalist postitust!

Uurimuslikuks õppeks kasutaksin m-õpet.

Selleks läheb õpilastel vaja nutitelefoni, QR-koodide lugejat, internetti. Õpetajal stopperit, et selgitada välja kõige kiirem võistkond. Õppemängu loomiseks tuleb kasutada internetis olevat QR-koodide koostamise lehekülge http://www.classtools.net/QR/. 

Õppemäng Orienteerumine QR-koodide abil.

Õppemäng toimub 4-liikmelistes võistkondades. 5. klassi õpilastele on koostatud QR-koodidel põhinevad küsimused ning nad peavad hakkama neid lahendama. Iga koodi juures on üks küsimus, millele tuleb vastata ja mis annab vihje, kuhu peab edasi liikuma. Võidab võistkond, kes saab ülesandega kõige kiiremini hakkama.

Lisan kolmanda ülesande õppematerjalist, mis üldse on m-õpe.

m-õpe kui kogemuslik ja situatiivne õpe 
M-õpet on defineeritud mobiilse side kasutamise kaudu, mis võimaldab õppida suvalisel ajal suvalises kohas ilma interneti püsiühenduseta. Mobiilsete õppimistehnoloogiate alla kuuluvad näiteks mobiiltelefon, nutitelefon, pihuarvuti, tahvelarvuti, GPS seadmed kaardi toega. 

Oma olemuselt on m-õpe mitteformaalne (aga saab ka kasutada formaalõppes), situatiivne õpe. m-õppes kasutatakse kogemusliku õppe printsiipe ja see on sageli probleemipõhine. 

m-õppes kasutatakse ära mobiilsete seadmete erinevaid võimalusi – positsioneerimist, pildistamist, filmimist, heli salvestamist, suhtlusvõimalust, kalendreid, andmete edastamist serverisse ja serveris või kaartidel olevate andmekihtide lugemist reaalses paigas jpm. Sageli on õpitegevustes oluline ka internetile juurdepääs (andmete edastamiseks, suhtlemiseks) või kasutatakse seadmesse salvestatud App-e (näit. taimede määramise vahendid, taevakaart, kaart, sõnaraamat, e-raamatud, jne.). M-õppes kasutatakse ka liitreaalset keskkonda loovaid QR-koode ja keskkonda võib paigaldada ka mobiilidega rääkivaid kiipe. Lisaks keskkonnas olevast infost teadlik olemisele võib m-õppes kasutada ka teistest isikutest, nende asukohast teadlik olemist ära mängulistes või õpitegevustes. Teadlikkus meeskonnakaaslastest või vastastest, sarnaste huvidega isikute paiknemisest jne. võimaldab teha dünaamiliselt otsuseid.

Link ülesande püstitusele:
http://ifi7056.wordpress.com/2014/02/15/kolmas-ulesanne/

Teine ülesanne

Kodutöö:
Refleksioon 2: Arutle nende õppimiskäsitluste seisukohti arvestades, millise lähenemisviisi on võtnud esimese generatsiooni e-õpikud Eestis.

Mina kasutan alates sellest õppeaastast 1. klassis Koolibri õpikuid ja töövihikuid ning nende juurde on kirjastus välja andnud CD plaatidel eAabitsa, ja loodusõpetuse juurde eLoodusõpetuse. Kirjastuse kodulehel on öelnud loodud materjalide kohta järgmist: "See on abimaterjal ühtaegu nii õpilastele kui ka õpetajale, sest ühendab endas interaktiivset õppematerjali õpilasele ja samas hõlpsasti kättesaadavaid pildimaterjale, ülesannete vastuseid ja lisasid õpetaja tarvis. Seega täidab eLoodusõpetus osaliselt õpetajaraamatu eesmärke ja lihtsustab õpetaja tööd märgatavalt.". Antud materjali plussiks on see, et 1.klassi õpilane saab lihtsalt jälgida, kuhu tuleb vastus kirjutada. Kasuks tuleb ka see, et lisatud on pildimaterjale ning kuulamisülesandeid. Õppimiskäsitluse seisukohalt on see minu arvates "Mayer‘i kognitiivne multimeedia õppimise teooria", sest nagu selles teoorias on välja toodud, siis:
1. Visuaalset ja verbaalset infot töödeldakse erinevate kanalite/süsteemide kaudu.
2. Kumbki infotöötluskanal on limiteeritud infotöötlusvõimega.
3. Töötlemine on aktiivne protsess, mille käigus püütakse saavutada sidusus erinevatest
kanalitest tuleva info vahel.
 Mayeri multimeedia esituse printsiibid tulenevad eelnimetatud kognitiivsest mudelist ja
on paljude eksperimentidega kontrollitud (vt. Cambridge Handbook of Multimedia Learning)
• Multimeedia printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse korraga nii
verbaalsel kui ka visuaalsel kujul.
• Hajutatud tähelepanu printsiip: Inimesed õpivad paremini kui sõnaline ja visuaalne info on
omavahel füüsiliselt integreeritud.
• Modaalsuse printsiip: Inimesed õpivad paremini, kui infot esitatakse pigem visuaalselt ja
audiona kui visuaalselt ja tekstina. Samuti on õppimine efektiivsem kui tekst esitatakse
jutustavas stiilis ning inimese poolt esitatuna (mitte masinkõne). Animatsioonidelt
õppimine pole tingimata efektiivsem kui staatilistelt piltidelt õppimine.

Koolibri kodulehel sai vaadata lõiku 1. klassi loodusõpetuse digiõpikust. Tundus, et on päris põnev õpik, mis meeldiks kindlasti õpilastele ning ka õpetajad oleksid sellest huvitatud, sest nii saaks muuta koolitunni huvitavamaks. Õppimiskäsitluse seisukohalt on võetud siinkohal arvesse "Ristmeedia õppimise mudelit" Ristmeedia (crossmedia) - ühe meediatoote (nt. mingi bränd, lugu) avaldumisvormid on jagatud rohkem kui ühele meediaplatvormile, sest on vajadus saavutada kontakt kaasaegsete, platvorme ja kanaleid pidi killustuvate auditooriumidega. Eesmärgiks on, et lugedes õppematerjali ning kuulates õpetajat tuleb hiljem iseseisvalt lahendada ülesanne tahvelarvutis.


Eelmisel kuul sai meie kooli geograafiaõpetaja kasutada õppematerjali, mis oli mälupulgal ning selles olid erinevad õppematerjalid: tunnikonspekt, videod, kontrolltööd, viited, lingid, slaidiprogrammid. Küsisin õpetaja arvamust sellise õppematerjali kohta ning ta leidis, et materjal on hea näiteks, siis kui on vaja aineõpetajat asendada. Tegevõpetajana leidis ta, et selline materjal võiks koolil olla, aga hind on ühe õpilase kohta küllaltki kallis ning seega pole paljud koolid sellest huvitatud. Selle paigutaksin ma "Transmeedia õppimise mudeli" alla, sest selle puhul räägitakse loo erinevaid fragmente erinevatel platvormidel. Et kogu
teema kohta teada saada ja seda ka kogeda, tuleb läbida teekond erinevate platvormide vahel ja see on õpilastele uus kogemus.



Kasutatud allikad:
Koolibri http://www.koolibri.ee/?mcid=1&type=subjects&scid=127?&lang=ee

Kai Pata http://ifi7056.files.wordpress.com/2013/12/haridustehnoloogia_loeng2.pdf

Link ülesande püstitusele:

http://ifi7056.wordpress.com/2014/02/07/teine-ulesanne/